tallinn
Литва
Эстония
Латвия

Новости

Валерий Дударев
© Игорь Тетерин

Klubis Impressum käis külas ajakirja Junost peatoimetaja Valeri Dudarev

Klubis Impressum käis külas vene luuletaja ja kirjandusloolane, ajakirja Junost peatoimetaja Valeri Dudarev.

Kohtumist avades tänas klubi Impressum külaline kokkutulnuid: „Aitäh, et tulite! Aeg ainult tundub kerge, kuid see kergem sellest, mis sai osaks meie esivanematele.“

„Religioonid eraldavad, kuid kirjandus ühendab,“ jätkas ta. „Kunagi käisime kirjandusfestivalil Poola väikelinnas Opoles, kus vene kirjanikke polnud varem nähtud. Leppisime kahe vene luuletajaga kokku, et laulame laulu „Õhtud Moskva lähistel“. Ja meile laulis kaasa terve saal. Hiljem tulid meie hotellituppa leedukad kolme pudeli viinaga ja küsisid: „Noh, kuidas teil seal ilma meieta läheb?“

Ajakiri Junost on 30 aastat vana. Valentin Katajev kutsus meid ükskord kokku ja küsis, mis on ajakirja jaoks kõige tähtsam. „Kunstnikud? Korrektorid? Toimetajad?“ oletasid kolleegid. Kõik on õige, kuid kõige tähtsam on samovar, tegi ta kokkuvõtte. Selle samovari järglane seisab praegu toimetuse kapis. Samovar – see on sõpruskonna ja hiilgava vene tulukese sümbol. Junostil on oma saladused. Näiteks Samuil Maršak valmistas ajakirjas avaldamiseks ette noore Jossif Brodski kogumiku.

Naljakas on see, mis minuga Tallinnas juhtus. Salvestasime telestuudios saadet. Korrespondent küsis kissis silmi: „Aga kas Juonst on liberaalne ajakiri?“ Kuidas siis liberaalne? Pole vist ühtki kirjanikku, kelle loomingut poleks Junostis avaldatud. Ajakirja autoriteks on olnud nii Kunjajev kui Pelevin. Aga kui ma räägin ühe loo, siis tekivad probleemid teil,“ meenutas Valeri Dudarev päev varem toimunud vestlust ühes kohalikus telekanalis. Nagu selgus, lõigati tema jutustatud lugu saatest välja.

„Vaat mis loo ma neile rääkisin,“ jätkas ajakirja Junost peatoimetaja. „ Meile saabus postiga Makejevkast pärit 26aastase Stanislav Assejevi romaan „Melhiorelevant“. Assejev on siiras, pöörab end pahupidi, jutustades väikese inimese tragöödiast kaevuriasulas.“

Autoriga vesteldes küsis Dudarev, mida ta teab Venemaast. „Lapsepõlves räägiti, et Venemaal on alkohoolikud ja karud. Miks ma siis Junosti valisin? Juba mu vanaema luges seda ajakirja,“ vastas Assejev.

Dudarev jätkas: „Ükskord Assejev teatas, et läheb sõtta. „Ent kui te teada saate, kelle poolel ma sõdima hakkan, ei räägi te enam minuga,“ kirjutas ta. „Mis te nüüd, räägin ikka,“ veenis teda toimetaja.

Selgus, et Assejev ei lähe võitlema rahvaväelaste eest. „Ma tunnen neid lapsest saati ja ei taha nende poolel sõdida. Ma lähen võitlema Aidari või Azovi pataljoni.“

„Aga kui sunnitakse naisi ja lapsi tapma?“

„Seda ma ei tee.“

„Mille nimel siis?“

„Rääkisin juba koolis, et kõige tähtsam on Ukraina ühtsus.“

„Ta naasis kolme nädala pärast ja kirjutas mulle. Oli väga pettunud. Pole seal mingeid ideid. Lihtsalt tapetakse ja röövitakse. Nüüd meie autor ei tea enam, mida edasi teha,“ lõpetas Dudarev loo.

„See minu jutustus lõigatigi Eesti televisioonis saatest välja,“ laiutas Dudarev käsi. „Ent nii see kui too on vene kirjandus.“ Seejärel rääkis luuletaja Valeri Dudarev vene kirjanduse põhisuundumustest nagu tema seda kirjaniku ja filoloogina näeb. Venedikt Jerofejev, Solženitsõn, Fjodor Abramov, Vassili Belov… Jutust jooksis läbi ridamisi nimesid. Üks, teine, kümnes moodustasid lõputu ahela

„Mis minusse puutub, siis mul on ilmunud viis raamatut,“ mainis Dudarev tagasihoidlikult. Siis hakkas ta oma luuletusi lugema. Kui ta oli sellega ühele poole saanud ja veidi hinge tõmmanud, tuletas ta meelde ja rääkis liigutava loo, kuidas tema kooli kirjandusõpetaja Galina Tarassova viis kaheksandikud Mihhailovskojesse. Puškini juurde.

„Meid võttis Mihhailovskojes vastu Puškini muuseumi-looduskaitseala direktor Semjon Geitšenko. Olime abiks, pesime põrandaid,“ meenutas Dudarev. „Aga ühele klassikaaslasele, kes oli kasvult kõige pikem, müüdi Mihhailovskoje poes pudel marjaveini. Me trimpasime seda veini, istudes Puškini alleel pingil. Meile lähenes üks onuke. Selgus, et see oli Geitšenko ise. Tark mees. Ta ei hakanud meid noomima ega ära ajama, vaid ütles tasakesi: „Poisid, valage mulle ka.“ Meil läks hirm üle. Ta rääkis meile, et kus me ka ei viibiks, tulgu me ikka siiakanti. Keegi meie hulgast päris, kuidas ta ise Mihhailovskojesse sattus. Selgus, et ta oli sõja ajal aidanud Puškiniga seotud paigad fašistidest vabastada. Pärast lahingut olevat ta läinud Puškini haua juurde, mille mürsk oli segamini pööranud ja … näinud poeedi kõdunemata säilmeid.

„Mis te siis tegite?“ tundsime huvi.

„Me olime ju tavalised sõdurid,“ vastas Geitšenko. „Ajasime haua kinni ja läksime edasi võitlema. Hiljem, pärast sõda, tulin Mihhailovskojesse tagasi.“

Kohtumise korraldajad tegid ettepaneku küsimusi esitada.

Vjatšeslav Ivanov küsis, kuidas õnnestub ajakirjal Junost elus püsida, kelle rahaga.

„Meil on tellijad ja tiraaž aitab meil ots otsaga kokku tulla,“ vastas Valeri Dudarev tagasihoidlikult.

Loomulikult taheti teada, kuidas Dudarev suhtub Nobeli kirjanduspreemia laureaati Svetlana Aleksijevitšisse.

"Svetlana Aleksijevitš pole kirjanik,“ oli Moskva külaline kategooriline. “Ta on hea ajakirjanik, alati edukas ja pinnal püsiv inimene. Homme kästakse kiita Putinit ja ta kiidab teda. Tõeline kirjanik ei kirjuta nii nagu tarvis. Kirjandus – see ei tähenda ju preemiaid.“

Loominguline kohtumine Valeri Dudareviga klubis Impressum kestis üle kahe tunni. Videosalvestust sellest võite vaadata veebilehel (vene keeles): http://www.impressum-club.eu/index.php?mact=News,cntnt01,detail,0&cntnt01articleid=1420&cntnt01returnid=90

Загрузка...