tallinn
Литва
Эстония
Латвия

Новости

Сергей Пускепалис в Таллине
© ММК «Импрессум»

Sergei Puskepalis: Kunst vabastab meid hirmudest

Klubis Impressum esines tuntud režissöör ja näitleja, Venemaa teeneline artist Sergei Puskepalis.

Tallinki hotelli saal, mis mahutab 230 vaatajat, oli ülerahvastatud. Kohtumise avas Komsomolskaja Pravda kolumnist ja klubi Impressum kaasasutaja Galina Sapožnikova. Täpselt kell kuus õhtul võttis ta mikrofoni ja esimese asjana soovis kokkutulnutele head uut aastat. Ta ütles: „Täna räägime kinost. 2016. aasta on Venemaal kuulutatud vene kino aastaks. Ja meil on külas suurepärane filminäitleja ja —lavastaja Sergei Puskepalis.“

„Teatavasti on vene inimene kultuuriline valik,“ jätkas Galina. „Sergei Puskepalise isa on leedukas, ema Transnistria bulgaarlane. Tema aga on tõeline vene inimene.“ Klubi Impressum kaasasutaja Igor Teterin, võtnud mikrofoni, märkis õigustatult, et parem on üks kord näha, kui sada korda kuulda. „Meil on olemas meie külalist tutvustav lühifilm,“ ütles ta, klõbistades oma arvuti klahvidel. Ekraanile ilmusid kaadrid. Et filmi sisu mitte ümber jutustada, mainis ta ainult, et Venemaa teeneline artist Sergei Puskepalis sündis Kurskis, lapsepõlve veetis Tšukotkal. Tema näitlejakarjäär sai alguse Saratovi noore vaataja teatris.

Ajateenistuse läbis Puskepalis laevastikus. Põhjas. Saratovist sõitis noore vaataja teatri näitleja Puskepalis Moskvasse väljakujunenud isiksusena. Õppis lavastajaks Pjotr Fomenko juures. Seejärel töötas teatrilavastajana Magnitogorskis ja Jaroslavlis. Praegu töötab Sergei Puskepalis lavastajana Tšehhovi-nimelises Moskva Kunstiteatris.

Juba esimene töö kinos (film „Lihtsad asjad“) tõi talle edu ja tunnustuse. Režissöör Aleksei Popogrebski tehtud  film „Kuidas ma veetsin selle suve“ võitis Berliini filmifestivalil kolm auhinda.

Pärast filmi vaatamist juhtis Igor Teterin tähelepanu sellele, et publikule näidatud kaadrid olid filmitud juba 2013. aastal. Sellest ajast alates on aga näitleja ja režissööri arvel 12 näitlejatööd filmides ja seriaalides, samuti üks enda lavastatud film – „Klintš“.

„Tervitagem külalist!“ sõnas Igor Teterin. Sergei Puskepalis astus aplausi saatel saali. Et külalist poleks mitte ainult kuulda, vaid ka näha, astus ta poodiumile ja alustas juttu.

„Ma ei tulnud Eestisse üksnes selleks, et teiega kohtuda, tahtsin näha ka oma eesti sõpra Eero Leisnat, kellega koos ma teenisin aega sõja-merelaevastikus,“ ütles Puskepalis kavala muigega. Seejärel tänas ta klubi Impressum võimaluse eest arutleda loomingulistel teemadel, esitada küsimusi ja vastata neile, mõtteid mõlgutada. Uinuv mõistus sünnitab ju koletisi, sellepärast ongi vaja kokku saada ja üksteisele silma vaadates rääkida.

Üks esimesi teemasid, mille kohtumisele tulnud teatri- ja filmisõbrad tõstatasid, oli postmodernismi ajastu. Küsiti, kas Bach ja Shakespeare tuleks ümber kirjutada.

„Kui on võimalus autori ideid mingil moel tänapäevale lähemale tuua, siis jumala pärast!“ arutles Sergei Puskepalis. „Kui see on kantud ideest edvistada, siis see pole minu teema. Minul pole enesereklaami vaja ja selliste inimestega pole mul midagi ühist. Klassikalised teosed olid aktuaalsed siis ja on aktuaalsed ka nüüd, need on pühendatud inimese hingevalule, tema püüdele mõista, kes ta on, kust ta tuleb ja kuhu läheb. Ent teatris tuleb seda teha nii, et see oleks tänapäeva inimesele mõistetav ja usutav.

Meeldib see või mitte, aga vene kirjanduse peamine ja ainuke teema on südametunnistus. Teiste maade kirjanikud kirjeldavad vahel edu, õnnestumist, kättemaksu, rahulolu. Vene kirjanikud aga kirjutavad kõik ühest ja samast – südametunnistusest. Sellest, et poleks häbi. Et võiks otse silma vaadata sõbrale, naisele, lapsele.“

Igor Teterin luges ette Dan Gretšakovi küsimuse: „Venemaal ei tehta praegu peaaegu üldse lastefilme. Millest see tuleb?“

„See küsimus pole mulle, vaid produtsentidele,“ vastas Sergei Puskepalis. „Lastefilmid nõuavad väga palju raha. Tuleb ju konkureerida „Kariibi mere piraatide“ ja teiste sarnaste kalliste projektidega. Hollywoodist tuleb praegu suurepäraseid multifilme. Lastefilmid nõuavad tohutuid investeeringuid. Lapsele ei tee ju selgeks tinglikkuse mõistet.“

Kasutades ära küsimust oma režissuuri õpetaja Pjotr Fomenko kohta, ütles Sergei Puskepalis: „Ta oli mõneti maaväline olend. On selline planeet ja seal elavad „fomenkad“. Ta saadeti meie juurde ja püüdis teha meil nii, nagu on neil seal. Ta armastas meid ja uskus meisse… Kui ta suri, oli selline tunne, et ta lihtsalt lendas oma planeedile ja nad vaatavad meid ülevalt, kuidas me siin ilma temata omapead hakkama saame. See oli mu elus tohutu vedamine, et ma temaga kohtusin ja et ta võttis mind õpetada.“

Alissa Blintsova küsis nõu, kuidas meil siin Eestis säilitada venelikkus.

„Venelased on ainuke rahvus, mida määratletakse omadussõnaga,“ vastas Sergei Puskepalis. „Venelased on rahvas, kes elab Bütsantsi põhimõtte järgi. Ta mahutab endasse kõik. Ka minu – leeduka ja veel kellegi. See pole rahvus – see on hingeseisund. Venelased põhimõtteliselt ei juurutanud mingile territooriumile sisenedes üldist venelikkust. Mis nõu ma saan anda? Tuleb elada õnnelikult, leida hea töö, teenida palju raha, kasvatada lapsi, leida siin ajaloolise õigusega elavate inimestega kontakt.“

Galina Sapožnikova voltis lahti ühe paljudest kirjakestest ja luges ette pensionär Alla küsimuse: „Kas te oskate leedu keelt? Kas teid kutsutakse Leetu näidendeid lavastama?“

„Kutsutakse,“ vastas Sergei Puskepalis. „Noh, aga keel tuleb meelde, kui napsi võtan… (Naer saalis.) Siis avaldub mul ootamatult leedu keele oskus. Mu Moldaavia sugulased on mulle rääkinud, et minu esimene keel oli bulgaaria keel. Ise ma seda ei mäleta. Hiljem käisin lapsena Leedus. Mind jäeti vanaema Monika juurde, aga seal tuli tahes-tahtmata leedu keelt rääkida. Praktikat mul paraku pole ja oma suureks kurvastuseks ma sisuliselt leedu keelt ei valda.“

Ärevil koolitüdruk, kes selgitas, et nad sõbrannaga salvestavad vastuse kooliprojekti tarvis videosse, palus Sergei Puskepalisel rääkida oma viimasest filmist „Klintš“ ja küsis, mis ajendas režissööri seda filmi tegema.

„Kui suudad filmi tegemata jätta, siis jäta, aga kui ei suuda, siis tuleb see ära teha ja vabaneda sind vaevanud koormast,“ vastas Puskepalis. „Tahtsin juba ammu vändata filmi haritud inimesest, kes teatud ajani peidab endasse kõik oma hirmud ja kompleksid ja lõpuks jõuab hetkeni, mil tuleb näidata oma mina, ennast teadvustada. Vaat ja tegingi sellest filmi.“

Galina Sapožnikova luges ette järgmise küsimuse: „Krõlovil on valm „Kirjamees ja Röövel“. Kirjamehe pattu peetakse selles valmis suuremaks kui röövli oma, sest see jätkub ka pärast tema surma. Kas teile ei tundu, et kino on kirjandusest hirmsam ja mida andekamalt vormilt ja sisult vale film on tehtud, seda ohtlikum see on?“

„Jagan teiega oma inimlikku avastust. Baškiirias ühes koopas, kuhu ma ronisin vist seitse tundi, olid viie meetri kõrgusel muinasajast pärit kaljujoonistused. Need joonistused on 25 000 aastat vanad. Miks inimesed kujutasid neil mammutijahti? Seal koopas sain aru: need joonistused olid tehtud selleks, et vabaneda hirmust maailma ees, mis ümbritses meie esiisasid väljapool seda koobast. Nii loodi omamoodi pühakoda.

Millega kunst peab tegelema? Kunst peab vabastama meid hirmudest. Hirmust elu ees. Kunst ei tohi hirmu meie niigi kartusi ja rahutust täis ellu juurde külvata. Milleks on vaja anekdoote teemal „Mees tuleb koju, aga naise juures on armuke…“? Mõelge järele! Kui selline olukord elus päriselt ette tuleks, oleks see ju väga hirmus. Aga kui seda esitada nagu anekdooti, siis polegi justkui midagi hirmsat. Isegi naljakas on. Vähemalt mitte hirmus.

Загрузка...