tallinn
Литва
Эстония
Латвия

Новости

Танковая бригада «За Советскую Эстонию!»
© waralbum.ru

Arvamus: Miks eestlased ei tunnista oma panust võidusse Teljeriikide üle?

Võitjate poolel olla on kindlasti meeldivam kui kaotajate poolel. Isegi enam kui väärikalt kaotanud kaotajate poolel. Aga olla millegi tumeda, kurja ja hiigelsuure võitjate hulgas on topelt meeldiv.

Natsi-Saksamaa on tingimata miski tume, kuri ja hiigelsuur. Juriidiliselt on selline ka Eesti Vabariigi positsioon. Aga miks siis oluline osa eestlastest loobuvad oma rahva võidusse natsismi üle antud panuse tunnistamisest?

Eksperimendi puhtuse nimel olgu suurem osa hoiakuid, mis on eestlastele alustalad, ei ole kaugel tõest. Olgu „totalitaarne NSVL ääretult totalitaarne“. Kuigi Mart Laari järgi Natsi-Saksamaa lasi maha ajavahemikus 1941–1944 rohkem endisi esimese vabariigi kodanikke kui NSVL ajavahemikus 1940–1991. Olgu Tšekaa–NKVD–KGB ääretult julmad. Olgu kõik Solženitsõni GULagist kirjutatu puhas tõde. Olgu isegi Lääne kõige totramad väljamõeldised külma sõja ajast ka tõde. Teeme sellise oletuse. Aga mis siis? Kas ei saaks iseseisvalt jõuda lihtsa järelduseni, et Võit on üks, aga GULag teine?

USA kahtlemata ei soovi loobuda oma panusest võidusse Hitleri Saksamaa ja selle liitlaste üle. Regulaarselt ilmuvad filmid sellest, kuidas järgmine yankee purustab natsikurjategija koljut. USA sõjaväes pärimus sõduritelt, kes „maandusid Omaha Beachile ja osalesid Iwo Jima lahingus“, ei kuulu põhimõtteliselt arutamisele. See on ja selle üle tuleb uhke olla.

Suurbritannia, Kanada, Prantsusmaa, Austraalia, või võtkem isegi Brasiilia – hitlerivastase koalitsiooni igas riigis, mille sõdurid võitlesid natsismi vastu, peetakse neid kangelasteks. Isegi vaatamata tõsiasjale, et Brasiilia Ekspeditsioonikorpuse panust võitu Teljeriikide üle ei saaks nimetada otsustavaks. Aga mis siin ikka, Itaalias peetakse kangelasteks partisane, kes võitlesid riigiarmee vastu.

Miks Nõukogude Armee ridades võidelnud eestlane on paremal juhul „sõja süütu ohver“? Kui 90ndatel võis põhjendada sellist kontseptsiooni vasturääkivuse tundega, siis millega saaks seda põhjendada praegu? Harjumusega „hoida trääsa taskus“? Aga juba taskutki pole ja püksid on teistsugused.

Kõige arusaamatum selles avaliku ajaloolise masohhismi aktis see, et eestlasi, kes võitlesid Natsi-Saksamaa poole peal, mingitel põhjustel ei häbeneta. Ehk yankeed, kes purustasid SS-laste koljusid on nagu kangelased, aga SS-lased polnud pahad poisid, kui nad olid eestlased. On selline tunne, et EVs on lihtsam teha kangelaseks emigrantide poega Vene Keisririigist, võrreldes kõrvalmajas elava inimesega. Isegi kui esimene pidas end terve elu kanadalaseks ning ei rääkinud sõnagi eesti keelt. Aga teisel ei olnud midagi ühist ei KGB ega NLKPga.

Kui palju aega peab mööduma selleks, et eesti ühiskond küpseks mõtteni, et just nõukogude sõdur oli USA ja Suurbritannia liitlane tolles sõjas? Et just nõukogude sõdur oma kangelaslikkusega lähendas Võitu? Et Nõukogude Armee ridades võidelnud eestlased ei vääri vähem kiitust kui Ameerika mereväe veteranid? Mis peaks sündima, et Eesti president õnnitleks võitjaid Võidupüha puhul?

RUS: Почему эстонцы не признают свой вклад в победу над странами Оси?

Загрузка...