tallinn
Литва
Эстония
Латвия

Новости

свобода слова Эстония флаг СМИ
© ru.sputnik-news.ee

Dimitri Klenski: miks meil ajakirjandusvabadus laieneb valetamisele?

Avalik kiri Eesti ajakirjanikele ja massi-meedia omanikele.

Eelmise sajandi lõpus meil tuntud lause „Ajakirjandus on poliitikute käepikendus“ on nüüd täiendatud uuega – „Nüüd ka poliitika, mitte ainult ajakirjandus, on globaalse majanduse käepikendus“. Samas aga keegi pole tühistanud Inimõiguste Ülddeklaratsiooni artiklit 19 ja Eesti Vabariigi Põhiseaduse § 45, mis tunnistavad sõnavabadust, kui ühte inimese põhivabadust. Viimases on ka öeldud: „Igaühel on õigus vabalt levitada ideid, arvamusi, veendumusi ja muud informatsiooni sõnas, trükis, pildis või muul viisil. Seda õigust võib seadus piirata… Tsensuuri ei ole“. Ka meie ajakirjandus ja poliitikud ei väsi väita, et meie massi-meedia on tsensuurist vaba, et Eesti ajakirjandus on terves maailmas sõnavabaduse liidrite hulgas. Olgem ausad: nii see ei ole.

***

Ajakirjandusvabadus, ehk kommunikatsiooni ja väljendusvabadus, eeldab, et vaatamata riigi sekkumise puudumisele, võib selle säilitamine sõltuda just põhiseaduslikest või teistest õiguslikest regulatsioonidest. Nimelt, neid vabadusi seadus piirab mitmel puhul, mis on igati õigustatud. Vähe sellest, isegi demokraatlikes riikides seadus näeb ette tsensuuri. Tsensuur on erinevates valdkondades informatsiooni eelnev või järgnev läbivaatamine ning  selle eesmärk on piirata teabe jõudmist inimesteni. Tsensuuriga võib piirata eneseväljendust (enesetsensuur) ja sõnavabadust (antud juhul mõeldakse ka mitteverbaalset eneseväljendust). Tsensuuriga kaasneb olukord, kus inimesed saavad osalist, mittetäielikku teavet. Tsensuuriga saab mõjutada avalikku arvamust.

Vastuolu EV Põhiseaduse § 45-ga kinnitab ka Eesti „kõige sõnavabam“ massi-meedia. Eriti see paistab silma seoses Vene-Lääne informatsioonisõja tingimustes. Ei taha pikalt peatuda faktidel, kuna neid kujuteldamatu palju. On selge, et meie ajakirjandus on pikemat aega totaalselt maha vaikinud kõike, mis paljastab Lääne agressiivset russofoobiat ja provokatiivset venevastasust. Samas on ignoreeritud fakte ja venepoolseid seletusi või siis neid tuuakse ära moonutatult, lühendatult (väljaspool konteksti), pooltõena. Ma isegi jätaks antud juhul kõrvale meie vastikult üleoleva suhtumise Venemaasse ja venelastesse (kaasa arvatud kohalikud mitteeestlased). Valvsaks aga paneb see, et viimastel kuudel meie massi-meedia on agaralt, aga ka inetult, järginud Lääne massi-meediat häbiväärses valetamises ja provokatiivse eesmärgiga laimamises, ja just sel juhul, kui jutt on Venemaast ja ta poliitikast, eriti rahvusvahelisel areenil.

Vale pole fakt! Fakt on tõde! Ja tõtt tuleb ära tuua mõlemat poolt arvestades – isegi siis, kui ajakirjanik on nõus täitma kujundlikult öeldes, lubamatut rolli, hoides kinni mikrofoni kandejalast, kui räägib poliitik ja kelle taga seisab suurkapitali või peamise venevastasuse rivaali nukuhoidjad. Oletan, et ajakirjanik võib teha seda siiralt ja ideelistel motiividel, kuid ta ikkagi peab rääkima/kirjutama tõtt ja mitte kujutama maailma pilti musta-valgena. Kui ta seda ei tee, siis ta ei ole ajakirjanik vastavalt ei EALi ja EALLi, ega IFJ ja EFJ põhikirjadele ja põhimõtetele. Oleks kasulik ka tutvuda (ja pärast järgida) IFJ eetikakoodeksiga, mille punkt 2. sätestab: „Ajakirjaniku esmane kohus on austada tõde ja avalikkuse õigust tõele“. Kui ta seda ei tunnista, siis ta ei ole sõltumatu, vaid parteiline ajakirjanik. Või siis erakondlik ja ülepolitiseeritud on ka massi-meedia, kus ta teenib leiba.

On veel variant – ta on propagandist. Kusjuures see propagandist, kes seisab oma või oma peremeeste/tellijate ideede kaitsel, toetudes faktidele ja tõele, on hea propagandist, aga see, kes kasutab oma ideede tõestamiseks sihipärast valet (muide, maha vaikimine on ka vale) ja laimu, on halb propagandist, keda tuleb hukka mõista. Peab tunnistama: tänapäeva Lääne massi-meedia pakub oma töötajatele valiku – olla propagandist, kas hea või halb. Vähesed võivad lubada endale luksust jääda  ajakirjanikuks. Kahjuks Eestis suurt valikut enam polegi – põhiliselt tuleb olla halb propagandist, eelkõige, kui jutt on Venemaast.

Niisugune moment – professionaalne solidaarsus. Ka see, kui tuhat korda mõistetakse hukka Venemaad, ei luba kiita heaks, ega jätta „märkamatuks“ Vene ja mitte ainult Vene, ajakirjanike kiusamist ja diskrimineerimist eeskätt Ukrainas ja Balti riikides (kaasa arvatud Eesti), nüüd aga, informatsioonisõja tingimustes, ka Lääne „näidisdemokraatia“ riikides. See tähendab ebaprofessionaalsust, elukutse reetmist. Olen pöördunud selles küsimuses EALi juhatuse poole, ent vastuseks oli „teadmiseks võtmine“.

Kui meie, ajakirjanikud ise, ei võtta midagi ette, et mõista hukka ja purustada see häbiväärne ja paheline situatsioon, kus ajakirjanik ja ajakirjandus muutuvad oma rahva informeerimisel petisteks, siis unustagem, et oleme ajakirjanikud. Näite sellest, et isegi tänases russofoobiasse uppunud Läänes võib jääda ajakirjanikuks on tuntud inglise ajakirjanik Rod Liddle (The Spectator), kes leidis julgust ja kirjutas toimuvast Lähi-Idas objektiivselt. 

Ja veel. Me peame aru saama, missugune vastutus on mass-meedial rahu ära hoidmisel meie ajastul, kui maailmas käib tegelikult väga ohtlik hübriidsõda, mis võib isegi vastasseisjate soovi vastu provotseerida uut maailmasõda, milles hävib inimkond. Kuid ka tänane vastasseis on inimvastane. 

Teen ettepaneku võtta eeskuju Inglismaa kolleegist. Peale selle teen ettepaneku igale Eesti ajakirjanikule pöörduda EALi või EALLi poole, et nad võtaks selles küsimuses selge seisukoha, riik aga lõpetaks ajakirjanike otsest või nägematut poliitilist suunamist. 

Tallinnas, 29. oktoobril 2016. 

Загрузка...