tallinn
Литва
Эстония
Латвия

Сюжеты

Флаг Эстонии на Тоомпеа
© riigikogu.ee

Vsevolod Jürgenson: Ojasoo juhtum kui integratsiooni surm

NO 99 lavastaja Tiit Ojasoo juhtum, kuhu on kaasatud nii president kui justiitsminister, esindab järjekordset näidet eestlaskonda lõhestavast armutust vastaseisust. Eesti Vabariigi 100 aastapäeva eel tuleb tunnistada, et ühiskond on lõhki. Ühelt poolt nõuavad end eksimatute kohtumõistjatena positsioneerinud prillikivid suhtevägivallas osalenutele eluaegset paariastaatust, teisalt demonstreerivad kõrgetele positsioonidele maandunud ent kas arrgogantsusele või vähesele poliitkorrektsusele lõivu maksvad poliitikud soovimatust ühiskonna hetkehoiakutega arvestada.

Nii kujunebki skisofreeniline või äkki siis revolutsiooniline olukord, kus arvamusliidriks pretendeerivad kogukonnad soovivad jagada ja valitseda, ent võimulolijad ei taha otsustusõigust mitteformaalidele käest anda. Kuidas mahutada see lärmakas, vihane, trotslik ja heitunud seltskond riigi sajandijuubelil samasse pidusaali – see on küsimus, millele tuleb lähema kuu jooksul vastus leida.

Me tahaks Eestit armastada

Kogu selle vaenamise ja ärategemise taustal on jäänud tähelepanuta Eestis elavad teiste rahvuste esindajad, kelle hulgas moodustavad valdava osa need, kes soovivad Eestit armastada ja koos eestlastega oma riigi üle uhkust tunda. Aga võta näpust! Keda ja kuidas sa armastad, kui põlisrahva hulgas loobitakse vastastikku jõhkraid süüdistusi ning väike ja tubli eestlaskond ei mahu enam ühte eluruumi ära ning tõsimeeli arutletakse, kas kedagi tuleks jäädavalt ühiskonnast välja heita. Raske on integreeruda, kui kultuuriruum, mida soovid mõista ja austada, killustub erinevas suunas vedavate poliitiliste ja arvamusgruppide vahel.

Nii jääb Eesti muukeelsetel vaid Vabariigi aastapäeva eel puhkenud skandaali hämmastunult pealt vaadata ja mõistatada, miks eestlased ei taha oma riigi tähtpäeva väärikalt pidada, seda enam, et senine hümn on osa kodanike meelest aja ära elanud ja okupatsiooniaastatel rahvusliku iseolemise sümboliks tõusnud president Pätsi monumendile ei raatsita ajalugu ümberhindavate küünikute eestvedamisel pealinnas lapikestki maad eraldada.

Kõvade sõnade aeg

Eestis näikse olevat jõudnud kätte aeg, kus võitjaks kroonitakse kõige valjemalt kisavad ja räigema sõnavalikuga tegelased. Ei huvita enam kedagi kristliku moraali kümme käsku, ega Euroopalike väärtuste tasakaalustatusele manitsev sisu. Meie mõtteruumi valitsevad Jürgen Ligi sugused verbaalgänksterid ja peade veeremisest unelev Martin Helme. Kõva sõna on hinnas, ent kui justiitsminister püüab oma sõnakasutuses samuti tõeliste meeste tasemele küündida, tõstab toosama käremees ja otseütleja Ligi esimesena kisa ja naelutab matkija häbiposti. Tahaks küsida, et kulla Jürgen, mis lahti? Kõik Eesti räuskpoliitikud on ju Sinu enda õpilased, milles siis point? Reinsalu libastus korra, Ligi teeb seda söögi alla ja peale.

Ent persoonid persoonideks. Kõvade sõnade aeg nõuab ohvreid ja nii lähevad alt ka end tõsisteks demokraatia eest võitlejateks pidavad meediaväljaanded, mis leiavad, et tigedate lõuapoolikute Ligi ja Helme kohtussekaebamine valesüüdistuste ohvriks langenud perekond Sarapuude poolt, surmab demokraatia. Aga äkki on just kohus, kelle kallutamatust me ju ometi tahame uskuda, jõuks, mis lõpetab kõvade sõnade ajastu ja keerab demokraatia taas pealt jalgele.

Kas oskame puhastuda?

Eesti iseseisvus saavutati kangelaslikus Vabadussõjas. Tundub, et ka nüüd, Vabariigi sajanda juubeli eel, tuleb rahval pidada maha lahing selle nimel, et tunda end 24. veebruaril ühtsena. Ehk vääriks kogu Eesti poliitiline agenda taaskäivitamist ning uude algusesse ei tohiks mahtuda alusetuid süüdistusi, koolikiusamist meenutavaid kambakaid, räiget sõnakasutust, põlgust, väiklust, enda upitamist. Unustage solvumised ja andke andeks neile, kes andestust väärivad! Ka siis, kui teatri tagahoovis on vallandunud madalad kired ja võigas ülekohus, tuleb peale teema igakülgset läbiarutamist selle räpase intsidendi osalised vabaks anda ning eluga edasi minna.

Eesti väärib rohkem armastust, kui talle seni on pakutud. Ja mõelge fraktsioonidesse, arvamuskodadesse, vastandvaadetesse lahustunud eestlased ka nende peale, kelle jaoks ainus võimalus elust osa võtta, on integreeruda selle maa ja inimestega! Teie peate näitama eeskuju neile, kellele Eesti on saanud kodumaaks. Aga millist eeskuju annab vastandumises ja kättemaksuihas vaevlev rahvas. Ärge vihake üksteist, püüdke mõista kaasinimesi, ka neid, kes mingil hetkel on teinud mitte just parima valiku, ärge nõudke kahetsusega heastatud eksimuse tõttu lavastaja kõrvaldamist ja ministri tagasiastumist! Vaid ühtehoidev riik väärib tulevikku! Andkem seesmiselt puhastudes Eestile võimalus!

Vsevolod Jürgenson, Mustamäe linnaosakogu liige.

Загрузка...

Сюжеты