tallinn
Литва
Эстония
Латвия

Новости

Глобус Эстонии
© BN

Vsevolod Jürgenson: Eestist vaadates on maakera lapik

Nagu ajaloost teada, uskus inimkond pikka aega, et maakera pole mitte ümmargune, vaid praetaldriku kombel lapik. Läks tarvis visa võitlust ja selgitustööd, et tõestada maailma silmaga haaramatut kuju. Kahjuks on viimasel ajal hakanud lapikusse maailma uskujate arv Eestis taas kiirelt kasvama. Veelgi enam, kaasaegse eestlase maailmapilt pole enam lihtsalt lame, vaid halvemal juhul ka nurgeline, sest sensatsiooninäljas meedia tunnistab üksnes nurgelist lamedat ilma, kuna just nurgad kütavad intriigi.

Meie meediaruum 21. sajandi teisel kümnendil

Juhtivate meediaväljaannete kinnitusel asub Eesti maailma äärel. Meist ida pool pole enam midagi nimetamisväärset. Seal, keset haisvat tühjust, asub Kreml, kus troonib kohutav koerakoonlane Putin. Venemaa ajalugu algab Leninist ja igaüks, kes meenutab selle riigi tohutut panust maailma kirjandusse, kultuuri ja teadusesse, on ilmselge kremli troll. Vene kultuuri ainus esindaja Eestis on PBK, mis hommikust õhtuni tegeleb propagandasaadete vorpimisega, ja mida rahastavad Tallinna Linnavalitsus ning millegipärast täiesti arusaamatul kombel ka Eesti riigiasutused. Kõigis meie äpardustes, näiteks viletsas suusailmas ja ETV+ olematutes vaatajanumbrites, on süüdi seesama kurikaval PBK.

Parem pole lugu ka Ameerikaga, kuigi selle toreda ookeanitaguse riigi kohta käivates meediakajastustes võib aimata teatud skisofreenilisust. Ameerikat kujutab meie ajakirjandus kummalise riigina, kus võitlevad äärmuseni tohmakas president ning targad rahvamassid, kes pole Trumpi iialgi valgesse majja soovinud, aga peavad temaga solvunult leppima. Kõik, mida teeb ameerika president on a priori rumal, arrogantne ja lapsik. Arusaamatu, kust tuleb taoline hüsteeria sõbraliku riigi suhtes, kes on saatnud oma sõdurid meie suveräänsust kaitsma.

Euroopa Liit kujustub meie meedias olemuselt hea ja väärtuspõhisena, ent liidu moodustavad riigid on siiski kuidagi veidrad või pole neid meile jõudvas uudistevoolus märgatagi. Eestist väljapoole jääv Ida-Euroopa on lihtsalt õnnetu tühermaa, kus Lätist mannetumana satub meediaväljaannetesse vaid Orban, kellel puudub igasugune arusaam, et oma rahva soovidele kuuletumine on puhas populism, ja poolakad oma jonnaka sooviga käituda otsustusprotsessides suurriigina. Vähem kummaline pole ka pilt, mida meile maalitakse Saksamaast, kus ainsate sündmustena väärivad märkimist pagulashordide pahateod ja venivad valitsusläbirääkimised. Mõne killu leiame ka Prantsusmaast, kus Macroni üritab Euroliidu juhtohje salakavalalt enda kätte krabada. Muu Euroopa suhtes valitseb meie meedias suhteline vaikus. Isegi eesistujamaa Bulgaaria pole suutnud endale kajastusruumi välja võidelda. Ah jaa, Hispaaniast siiski mingi hetk kirjutati ja räägiti, ent kuna seal pole demokraatiaga probleeme, soikus meediahuvi Kataloonia sündmuste vindudes peagi.

Aga Aasia ja muu horisonditagune maailm? Seda nagu polekski, ei Hiina uue siiditee kontseptsiooni ega India hämmastavat majanduskasvu. Ja milleks neist tublidele eestimaalastele pajatada, pigem taome olematut maksusegaduse trummi ja jaurame saamata alkoholiaktsiisist. Selline ongi pilt lapikust maailmast, mida meile juhtivate meediaväljaannete poolt päev-päevalt maalitakse. Pole siis ime, kui isegi PBK-st kõlav nn kremli retoorika tundub huvitavam meie lapiku maailma kajastusest riigikanalis.

Poliitikavaba ajakirjandust pole olemas

Eestis on liikvele lastud legend poliitikavabast kallutamata õilsast ajakirjandusest. Ka see kujutab endast osa lapiku maailma teooriast. Valdav osa meie meediaväljaannetest kuulub erakätesse, ning juba antiikses Roomas teati, et see kes maksab, tellib ka muusika. Meil leitakse muusika tellijad üksnes siis, kui on vaja rünnata Tallinna TV-d või juba korduvalt nimetatud äraneetud PBK-d, teiste puhul jäetakse ohjade hoidjad targu mainimata. Kuulen nüüd lärmi, et näe, too ajukääbik ründab pühamat, mis meil on, ajakirjandusvabadust! Aga kulla sõbrad, kui peame õigeks kasutada jalamatiks riigihümni, siis langegu juba kõik pühadused!

Ajakirjandusguru Hõbemägi kutsus meid sellel aastal loobuma tema hinnangul eesti rahvale nii omasest vihkamisest. Mulle tundub, et enamuse normaalsete ja elurõõmsate eestlaste jaoks pole vihkamine nüüd küll mingi probleem. Jah, vihkamist esineb palju meie ajakirjanduses, nagu ka silmakirjalikkust ja valikulist paljastamist. Mina kutsuksin pigem üles, loobuma sellel aastal vigurdamisest ning nii nagu ilmsed reklaamtekstid tuleb varustada vastava märkusega, lisama sisuturundusviite ka neile artiklitele, mis on initseeritud mõne sidemeid omava poliitiku ilmsest soovist konkurendile koht kätte näidata või väljaannet sponsoreeriva ärimehe püüdest turusuhteid ajakirjanduse kaudu kohendada. Lustakas lugu kärbse ja poliitiku sugulusest, keda saab ainsa ajalehehoobiga lömastada, jääb aktuaalseks ka 2018. aasta Eestis, kas aga kõik need, keda meedias liistule tõmmatakse, seda taolisel kujul ja ulatuses ka väärivad, on eraldi küsimus. Rookigem, kulla ajakirjanikud, kõigepealt puhtaks oma toimetuste tallid ja alles siis asugem Augeiase kinnisvara kõntsast tühjendama!

Vsevolod Jürgenson, Mustamäe linnaosakogu liige.

Загрузка...