tallinn
Литва
Эстония
Латвия

Сюжеты

Фонтан "Дружбы народов" на ВДНХ в Москве
© Екатерина Чеснокова/РИА Новости

Arvamus: «nõukogude rahvaste sõprusest» peaaegu 30 aastat hiljem

On ka häid uudiseid meie raskel ajal. Vaatamata propagandale, vaatamata lahendamatutele vasturääkivustele, vaatamata sellele, et „murdmatu liit“ hävis juba peaaegu 30 aastat tagasi, tajuvad mitmed endiselt postnõukogude ruumi millegi isiklikuna.

Sputnikus ilmunud artikli „Eestlane läks Leedus ukrainlasega Venemaa pärast kaklema“ pealkirja tajutakse millegi heana. Seda enam, et keegi ei saanud oluliselt kannatada, „oponendid“ sõlmisid rahu, palus ohver lõpetada kohtueelne uurimine ründaja suhtes. Üldiselt, kuivõrd paradoksaalsena see ka ei kõlaks, sel puhul võitsid rahvaste sõprus ja nõukogude internatsionalism. Noh, endiste nõukogude vabariikide kaks elanikku kolmanda endise nõukogude vabariigi territooriumil võtsid liiga palju napsu ja vaidlesid teise endise nõukogude vabariigi üle – igaühega võib juhtuda. Peamine pole üldse kaklus, vaid see, et selline asi on endiselt võimalik.

Kahtlustan, et kogu see „internatsionaal“ suhtles omavahel mitte inglise keeles. Mida võib nimetada veel üheks uudiseks – vene keel jääb endiselt rahvaste vahelise suhtluse keeleks endise NSVLi territooriumil. Vaatamata Baltimaade valitsuste suurtele pingutustele, mis on suunatud vene keele kui sellise väljalülitamisele avalikust diskursusest. Vähemalt Leedu baarides on see keel täiesti olemas. Ning see on meie ühine võit. Teen nalja muidugi, ent igas naljas on… kübeke nalja. Sest jumal hoidku, kui liiga integreeritud hakkavad muretsema Eesti baarides napsu võtnud inimeste vestluste keele reglementeerimise pärast. Peale seda kui sai teatavaks, et Tallinna Linnavolikogu Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni aseesimeest ärritab vene keel, võib oodata mida iganes. Sealhulgas ka Keeleinspektsiooni mõnesse hubasesse pubisse reedesel õhtul.

Sellelaadset „internatsionalismi“ kohtab igal pool. Piisab, kui meenutada Iiri ehitusplatse, kus endiste nõukogude vabariikide elanikud Baltimaadest üritasid kokku hoida. Leedukad kuidagi eraldi, ent Eestist ja Lätist tulijad tajusid teineteist 100% „omadena“.

Tõenäoliselt varem või hiljem see „nõukogude okupatsiooni pärand“ jääb samuti minevikku. Mis siis, las jääda. Samas Eesti, Ukraina, Venemaa ja Läti teismelistel on veel „kokkupuutekohti“.  Sealjuures kaugeltki kõik neist pole seotud „kõrtsivaidlustega“ poliitika teemal. Ehk neil on veel šanss mõista teineteist, võtta teineteist vastu, saada lõppude lõpuks sõpradeks.

Ja veel… Täiskasvanud, ei ole vaja kakelda, kaklemine on halb, valus ning muide ka seadusevastane. Käesurumissport, nagu seda tüüpi konfliktide lahendamisvahend baaris on, sobib suurepäraselt. Enda peal kontrollitud.

Autor — Juri Lisitsõn.

RUS: Мнение: про «советскую дружбу народов» почти 30 лет спустя

Загрузка...

Сюжеты