tallinn
Литва
Эстония
Латвия

Сюжеты

Флаг Эстонии на Тоомпеа
© riigikogu.ee

Vsevolod Jürgenson: Eesti vajab hoidmist

Pidulike mõtiskluste asemel kuuleme aga pigem vastastikkuseid süüdistusi. Meie ühiskond on lõhenenud sallimatult vastandlikeks leerideks, rahvustunne kahtlustamise ja süüdistamise õhinas kildudeks pudenenud. Ja ometi on meil suurepärane riik, mis tuleks hoolivusega täita.

Pekske direktorit, nüpeldage lavastajat, saatke justiitsminister kukele!

Just sellised üleskutsed on viimastel nädalatel kõlanud, ja raske uskuda, ent valdav osa üldsusest läheb tigetsemisega kaasa. Hendrik Aguril, südamega koolimehel, pole vaatamata kõigile pingutustele õnnestunud selgitada, et tema poolt kavandatav lustakas nõukogude aegsete laulude kontsert, ei mõnita mingil viisil meie riiki ega kahjusta iseseisvust. Need samad laulud, mida Aguri õpilased plaanivad kontserdil esitada, kõlavad tihti raadios ja televisioonis ning keegi ei oska neid siduda okupatsiooni või eesti rahvale tehtud ülekohtuga. Need on oma ajastu laulud armastusest, õnnest, kodust ja muudest inimlikest teemadest. Milleks siis närvitseda, milleks tüli kiskuda? Tundub, et Agur, kes omab õpilaste hulgas autoriteeti, on taas kellelegi jalgu jäänud. Talle pannakse süüks kooli õnnestunud laiendamist, seda, et tegemist on tegusa inimesega. Aguri kohta kehtib käibetõde, et Eestis ei andestata, kui oled mingil alal edukas. Kätte makstakse ja kuidas veel!

Millekski muuks, kui kättemaksuks ei saa pidada ka lavastaja Ojasoo ümber toimuvat. Käies 2016. aastal läbi avaliku hukkamõistu hakklihamasinast, sai vägivallatsenud teatrijuht piisava karistuse, ent sügavalt solvunutele oli sellest vähe. Presidendi valik usaldada Ojasoole Eesti 100 aastapäeva vastuvõtu lavastamine, päädis rünnakuga. Muidugi on presidendi valik kaheldav, enesestki mõista on Ojasoo stiil vastuvõetav vaid väikesearvulisele friikide seltskonnale, ent mis on sellel pistmist tema eetilise palgega! Kui kisa oleks tõstetud selle pärast, et Ojasoo asemel ei valitud mõnd laiemat publikuringi köitvat teatrimeest, võiks seda mõista, ent katsel Ojasood üha uuesti ja uuesti pikali paisata ning seejärel verbaalselt päti kombel jalgadega hingetuks tümitada, pole mingit seost ei võrdõigusluse ega euroopalike väärtustega. Nähtavasti oskaksid psühholoogid sellele seisundile täpsema diagnoosi panna.

Hoopis jabur oli aga justiitsministri liistule tõmbamine selle eest, et ta talupoeglikult mahlast sõnavara kasutades nimetas üht usinat lindu, kelle toodangut me muide kõik meeleldi tarbime. Algas lõputu jahumine poliitkorrektsuse ümber ja halamine, et minister käitub nagu mats. Eriti uljad olid Reinsalu süüdi mõistma elukutseliste matsidena tuntust kogunud opositsioonipoliitikud.

Aga äkki ei peaks me hommikust õhtuni tegelema poliitkorrektsuse juurutamisega? Pigem peaksime muretsema selle üle, kuidas meie riik seestpoolt vaadates lihtsale inimesele paistab, mitte selle pärast, kuidas me väljastpoolt vaatajatele tundume. Või peaks viljakas võitlus poliitkorrektsuse eest lõppema sellega, et Betti Alverit parafraseerides julgeme end edaspidi vaid noa ja kahvliga riidest lahti võtta. Sellised mõtted tekivad meedia ja poliitikute poolt initseeritud pühade-eelseid vaenutalguid jälgides.

Hoidkem üksteist, nii hoiame oma riiki!

Vaevalt tavainimesele poliitilised kemplused ja õiguslaste vihaavaldused eriti korda lähevad, pühademeeleolu rikuvad need siiski. Meid on nii vähe siin väikesel maal, et peaksime üksteist hoidma. See oleks parim, mida saame oma riigi sünnipäeval teha. Väsigem vihkamast, loobugem süüdistamast, keeldugem kadestamast, olgem lihtsalt ühtehoidev rahvas!

Vsevolod Jürgenson, Mustamäe linnaosakogu liige.

Загрузка...

Сюжеты